Wednesday, December 11, 2013

Paus

Olen Gruusiast juba pool aastat ära olnud, viimane aeg ametlikult teada anda, et blogi läheb väljateenitud puhkusele. Kolisin järgmisesse looduskaunis kohas asuvasse konfliktikoldesse, minu tegemistel võib silma peal hoida siin: http://blog.vm.ee/


Thursday, April 11, 2013

Elviira Melanie Roos 1924-2013

Margaret Thatcher suri hiljuti. 87-aastaselt. Kõik teavad Margaret Thatcherit. Minu vanaema Elviira Melanie Roos suri eile hommikul, 10. aprillil. Ajalehed sellest ei kirjuta, sestap teile siin temast natuke.
Elviira Melanie Roos sündis Loksal, oktoobris 1924 aastal. Sohilapsena, tema ema sai tanu alla hiljem, kõlakad käivad, et tema isa olevat  olnud keegi vene rahvusest Loksa kingsepp, kellega vanaema ise kunagi hiljem ühel tantsupeol isegi tantsu olevat vihtunud. See selleks. Vanaemal olid poolvennad Feliks ja Heino. Vanaonu Feliks elas samuti Kuusalus, vaid 150 meetrit minu majast, nii et oli meil tihe külaline. Tal oli alati lastele komme taskus ja viitsis meiega tegeleda, nii et tema hüüdnimi oli "Paiisa". Onu Feliks meeldis kõigile, vihtus kõvasti tööd teha ja armastas napsi võtta, tema tehtud koduõlu maitses alati väga magus, tema saunas polnud dušši, aga oli omamoodi õdus, natuke nagu "Väikses Illimaris" kirjeldatud. Raske seletada, lugege ise.
Tagasi vanaema Elviira juurde. Mõned aastad tagasi ma palusin tal oma mälestusi kirjutama hakata, mida ta ka tegi, ma ei ole neid veel lugenud, aga suvel võtan nad ette, kui nad üles leian. Seniks usaldan oma mälu.
Vanaema kasvas Loksa külas, mis on põhimõtteliselt tänapäeva Loksa linna "eeslinn". Minugi ühed esimesed mälestused on suvitamistest Loksal, jalutuskäigud ema ja Reijoga Loksa randa, mis tundusid nii pikad ja tüütud, suvised sünnipäevapidustused (vanaonu, onu Riho, ema ja mina olime kõik juuli keskpaigas sündinud, ma ei tea millest see novembrikuine kiimasus tingitud on, õde sündis ka samas ajavahemikus).
Kaldusin jälle kõrvale.
Vanaema abiellus endast 11 aasta vanema Richard Roosiga 1942, 1943 sündis poeg Rein. Abiellumise ja esikpoja sünni vahele jäi vaid 6 kuud, seega oli tegemist tõelise armastusega. Sarnane love-story eelnes ka minu ilmaletulekule, kus seesamane vanaema käskis mu isal emast ikka enne minu sündi aus naine teha. Ja nii pulmad tehtigi, jaanuaris, miinus 30midagikraadi, eestlaste lemmikpulmakuu.  (minu novembrivunts annab aimu millise materjaliga mu ema pidi mu valmistamisel tegemist tegema, nii et kummardus temale. Ja teine kummardus isale, et sellise välimusega kuivale ei jäänud. Kurat, seitsmekümnendatel elanud on ikka kõik võitjate põlvkonnast.)
Vanaema kasuisa Arnold saadeti Siberisse, olen seda kirjavahetust lugenud. Kõik, kes te seda blogi loete: meie elu on üks meelakkumine ja ei midagi enamat. Siin pildil võivad ju mõned asjad valesti olla, aga kas mõni pilt pretendeerib siis ainuõige pildi auhinnale?
1946 sünidis teine poeg Riho. Poeg Rein suri 1953 või 1954, põletushaavadesse. Ma ei taha teada, mida tunneb ema, kes midagi sellist üle on pidanud elama, võin vaid kujutleda. Vanaema rääkis ikka lugusid Reinust, kuidas ta andis talle kommiraha ja Rein ostis selle eest hoopis kruvisi ja naelu ja ehitas nendest midagi. Muul ajal tundus vanaema ikka sellise raudse naisena, kes on kõik kuradi maailmakorrad üle elanud, keda huvitab vaid homne ilm, kasvuhoones tomatite kastmine ja Aktuaalne Kaamera.
1956 sündis vanaema kolmas poeg Riivo, minu isa. Siit alates oli juba üsna selge, et kõik Rooside mehepojad saavad nime, mis algab r-tähega. Ja see traditsioon on kestnud 100 aastat: 1913 Richard, Rein, Riho, Riivo, Riko, Risto, Reijo, Rain, Robert 2013 - ma olen nüüdsest onu!).
Vanaisa Richard ehk Riks nagu teda hüüti, suri 1984 aastal, see on ka üks minu esimesi mälestusi. Mäletan hommikut, kus mind alla korrusele ei lubatud, ja kui lubati, istusid seal morni näoga isa ja onu, ning mulle sai kuidagi selgeks, et vanaisa ei ole enam. Vanaema ma sellest hommikust huvitaval kombel ei mäleta. Vanaisa toaks kutsuit veel kümme aastat seda tuba kus ta suri, mingist hetkest hakati seda kutsuma telekatoaks. Vanaisa matuseid mäletan väga hästi, miskipärast ei lastud mul kirikus muu perega kirstu juures seista, pidin onu Tõnuga publiku seas olema. Surnuaeda mind vist samuti ei lubatud, aga kuna onutütart Triinu, kes on minust kaks aastat noorem, sinna samuti ei võetud, ei teinud ma sellest suuremat numbrit ja olin üsna leplik. Vähemalt nii mulle praegu tundub. Üldse on mul vanaisast vähe mälestusi, ainuke peale matuste on selline, kus ma olen temaga koos tema toas ja tõstan diivanil oma jalad tema õlale, ta ei reageeri kuidagi, siis tuleb ema tuppa ja pahandab minuga, mul on häbi ja ma võtan jalad ära, aga vanaisa on vait ja ei ütle midagi. Ja minu ainuke mälestus elusast vanaisast, kellest kõik ainult head räägivad, ongi selline kühmus vanainimese kuju, kelle õlgadele mina nelja-aastasena ülbelt oma jalad tõstan.
Vanaema tõõtas suurema osa oma elust Kuusalu koolis kokana. Mis omakorda tegi minu esimesed aastad koolis väga lihtsaks. Kooli legendaarse koka lapselapsega ei maksa tüli norida ühelgi õpetajal. Kui ma pealinna keskkooli läksin, siis oli üks sealsetest õpetajatest samuti Kuusalust pärit, nii et küsis minult mingi hetk, kui sai selgeks et me samas küla inimesed oleme, et kumma laps sa oled, kas Riho või Riivo? Ja siis ütles, et Richard ja Elviira olid terves külas lugupeetud inimesed. Ilma igasuguse põhjuseta, terve klassi pealinna laste ees, kellest enamik ei teagi, kummal pool Tallnnna Kuusalu asub. See jäi meelde. Vanaemale ma sellest ei rääkinud, kuigi oleks pidanud. Talle oleks see meeldinud, aga ta poleks seda mitte mingitmoodi välja näidanud, selles osas olen ma ikka täiesti tema lapselaps. Mäletan, kui üks õpetaja palus vanaemale tervisi saata, andsin need edasi ja vanaema porises vastu: "soo, ei tea mis ta küll tahab?". Ma ei oskaks ise paremini öeldagi.
Vanaema jalgratas. Vanaema käis jalgrattaga tööl, selline punane naistekas oli. Ma olin  just õppinud rattaga sõitma ja läksin talle vastu, aga ukerdasin keset teed, nii et vanaema pidi põõsasse kukkuma ja sai minu mäletamist mööda korralikult haiget. Minuga keegi eriti ei pahandanud, ma olin veel ikka väike, ja minusuguse põngerja soov vanaemaga koos rattaga sõita oli kindlasti väga armas, aga ma tundsin end ikka väga süüdi. Ja mulle näib, et peale seda põntsu vanaema rattaga enam väga ei sõitnud ka.
Ma elasin vanaemaga samas majas kuni 17 eluaastani. See on enam-vähem pool minu senisest elust. Tema elust moodustas see vaid viiendiku, aga mul on ikkagi hea meel, et ma sain sellise vägeva naise elus mingitki rolli mängida.
Ja veel. Kui ma ütlesin vanaemale, et ma lähen Gruusiasse tööle, siis ei lähe mul ealeski meeles tema esimene reaktsioon: "Pojake, see on ju Stalini sünnimaa!"

Pole see blogimehe elu üldse kerge.

Friday, December 7, 2012

Movember Pain


Meeste tervise heaks kasvatasin novembris vuntse. Vurrukandmine pole siinkandis ainult meeste privileeg, nii et ma kasvatasin neid natuke ikka naiste tervise nimel ka. #võrdõiguslikkus Terve kuu peale tuli 1 kompliment ühelt staažikalt vuntsikandjalt (mehelt).



 Panin selle pildi facebooki ka, valdava enamuse kommenteerijate arvates näen ma välja nagu Valgevene kõige seksikam mees aastatel 1994-2030. #demokraatia
Ema palus mul see pilt maha võtta. Aviva arvates näen ma välja nagu white trash. #rassism



Et hääl vuntsifiltrist läbi pääseks, peab kõvasti karjuma, muidu ei kuule sind keegi. #segakooriproov


Vuntsid toovad alati naeru näole. Ma ei tea mille üle Nata naeris, tema kutsus mu vuntse "гадост". Tazo üritab mujale vaadata, aga kuna tema arvates nägin ma vuntsidega väga sensuaalne välja, siis arvatavasti võitleb ta parasjagu endas möllava ihaga. #sexyBelarus



Aga kõige paremini iseloomustab minu ränka novembrit ikkagi see pilt. Saatkonna ihufotograaf  Rezo on üritanud mind kaadrist välja jätta. Nata on гадост-ile demonstratiivselt selja keeranud. Priit ei suuda mind nii lähedalt vaadatagi ja on silmad sulgenud. Pirjo pilgust loeb pimegi välja ülima põlguse ja tülgastuse.

Edenda siis sellises vaenulikus keskkonnas inimeste teadlikkust eesnäärmevähi varajase avastamise olulisusest! #fail

Saturday, September 22, 2012

Poolmaraton

Jooksin hiljuti  Tallinna poolmaratoni. Miks ma seda tegin, ei suutnud ma kahe tunni ja kolme minuti jooksul välja mõelda, ilmselt massipsühhoos, minuealistel tekib mingi seletamatu tung end igasugustel distantsidel proovile panna. Varakeskea rõõmud.
Igatahes tuli neid rõõme Londonist minuga jagama sõber David, kellega sai omal ajal Tbilisis Arsenalile kaasa elatud. Tõi mulle uue Arsenali särgi, mille kohe jooksmiseks selga ajasin. Stardis liitus meiega järjekordselt anonüümsust palunud blogilugeja Art E., kelle vapra ja tööka perega sai eelmisel päeval soojenduseks 5 tundi kartuleid korjatud ja raskeid kotte kasti loobitud. Ükski kestvusala spetsialist küll sellist ettevalmistust päev enne võistlust kunagi soovitanud ei ole, mul olid reied ja selg valusad ja kanged, aga Art E. ütles, et see ongi hea toonus. Tema juba teab, ta on ennegi pikka maad jooksnud.

Üsna ruttu peale starti jooksid sõbrad ees minema, sama tegi mullune blogi ülimenukas kaasautor Risto N. alias Vembu. Sörkisin omaette, mõlgutasin oma mõtteid. Üsna nüri oli ikka olla. Jooksed kesklinnast Piritale, kuigi tead, et varsti hakkavad sinna bussid tasuta käima.
Pirital kõitis mu tähelepanu silt, mis kutsus liituma Elva Vee Kogudusega. Terve tee Meriväljale ja tagasi olin veendunud, et Elvas on veemajandusel rahva üle erakordne vägi ja kohaliku veevärgi omanik midagi paavstiga võrdväärset. Tagasiteel oli silt lähemal ja kogudus fännas hoopis Elavat Vett. Elva kui Tartu Vatikan peab oma aega veel ootama.
Enne tagasipöördu andsid mulle objektiivset, ent demoraliseerivat infot vaheaegade võrdlusest Art E.-ga Tamme ja Mumm, olge te tänatud. Enne Russalkat samuti.
Endiselt oli nüri olla. Tasapisi saabus arusaamine, et ega mul tegelikult sinna Piritale ju niikuinii kunagi asja ei ole, sõitku see buss seal bussirajal kui kiiresti ja tasuta tahes. Seda tobedam see edasi-tagasi jooksmine tundus.
Kilomeetrid muudkui kulusid, lükkasin oma lõpuspurti muudkui edasi, kui Paksu Margareeta juures tõusu võtsin, otsustasin sellest üldse loobuda. Poolteist kilti enne lõppu hakkas aga David ees paistma ja poole kilomeetri pärast jooksin tast elegantse ja lennuka sammuga mööda, endal veri kõrvust välja pressimas, patsutasin talle veel heatahtlikult õlale ka. Spurti ei sobinud pooleli ka jätta, kütsin lõpuni. Keskmine pulss 175, maksimum 192. Ei ole mul seda vastupidavussoolikat.
Heas toonuses Art E. (palju sinu pulss oli?) oli juba ammu lõpetanud ja hakkas mulle saabumisel kohe mingit Berliini või Londoni maratoni juttu ajama. Ma olen mõlemas linnas käinud ja tean, et seal on väga efektiivne ühistransport, nii et mingit keskustelu sellel teemal ei järgnenud. Minu erruminek pikamaajooksust on lõplik.
Hea toonus
 
                                                       Halb toonus

Tegin Davidile veel väga vaevalise vanalinnatuuri, komberdasime Raekoja platsile (mis, nagu selgus, asub väga kõrge mäe otsas, kui Viru tänavalt tulla) ja siis läksime koju ära. Suure veenmise tulemusel nõustus David õhtul sauna tulema, veel mõningase vaidluse järel end alasti võtma ja peale paari õlut ka minu kõrval kõrgemal lavaastmel istuma.
Läksin vara magama ja magasin väga hästi. Puhtakspestud traumeeritud kauge külaline magas nuga padja all.


                                                      Traumeeritud kollane toonus.
 

Friday, September 14, 2012

Estonian summer (warning: it’s freezing cold, bring your sweater!)

For my summer vacation I ventured from the heat and dust of Dushanbe through the gangster-inspired swimming pools of Kiev back into the long summer nights in Estonia.
  
What can I say, it’s hard to stay away. Last year during my first visit to Estonia, Risto’s family wined and dined me, took me on island trips, and so I figured I was back for more of the same this year. How wrong I was…

This year little did I know that I was not going to be treated as an American guest, instead I was quickly immersed into a little known world as a foreign worker on an isolated farm. Every morning I would wake up before 10am! And had to drink sour milk with unidentifiable kama grains, washed down with  Finnish coffee. After this meager breakfast, I would start my day of farm labour with an arduous walk to the chicken coops to collect up to five freshly laid eggs. Then I would travel the long distance to the overflowing vegetable garden to pick peas, lettuce, carrots, peppers, and greenhouse tomatoes for fresh salad. It was all too much.

On several days I was forced to swim in lakes, run along fields, and bike on designated paths. I wasn’t even allowed on the street!

This northern country was also covered in berries. How unsightly! Whenever I saw these little blue berry blemishes, I had to pick them up and pop them into my mouth as part of the local reduction plan.

In addition to blue, red, and gooseberries berries, there was fungus all over the woods. Risto’s smaller and more evil brother put a knife in one of my hands and bucket in the other and sent me away deep into the woods. I found a total of one mushroom suitable to this brother, who quickly confiscated it, and threw the rest of my unidentifiable fungus findings to the side. Monster!

One night when the sun refused to go down we had to eat BBQ meat and drink beer near a river. Horrible!  After the sunlight finally relented, a summer thunder storm started and I was quickly ushered into a canoe shaped floating bathtub.  I was surrounded by water in the river, falling from the sky, and in my canoe and instructed to row with a large, blond giant sitting behind me.  Though all signs pointed otherwise, we were apparently on a beaver tour led by Risto’s friend and owner of an adventure sports company. It was pouring rain and as Risto said the only way we were going to see a beaver is if one jumped in our faces and attacked us. Considering how the rest of the trip was going, I was surprised that one didn’t and somehow we survived this grueling 5 km journey.

Lastly I will write of the constant air assault I endured throughout the week. Giant areal blood suckers were a continual threat. Risto’s mom kept offering a protective spray but I was weary and stayed away. I just suffered through it all with the rest of the country.

               (One of my duties was to be the family photographer. This was my best shot)

Oh Estonia, again another unforgettable vacation. Thank you Roos Family for being such authentic Estonian hosts!

Sunday, May 13, 2012

Nädal

Esmaspäeval olin just hommikusöögi lõpetanud ja vaatasin hommikusi uudiseid, kui maja äkki väga kahtlaselt kõikuma hakkas. Sekundi olin teadmatuses, teise sekundi jooksul sain aru millega tegemist, selleks ajaks oli värin möödunud ja ma jäin juurdlema mida edasi teha. 6. korruselt välja jooksma polnud mingit mõtet hakata, diivanilaua alla oleks parimagi tahtmise korral mahtunud vaid kaks kolmandikku mu liigeste ja liigesteta jalgadest ja need ka kõigest põlvedeni. Ühesõnaga olin valmis juba rusude all ellujäämise nimel naabreid sööma ja oma uriini jooma, aga kui lambikuppel kõikumise lõpetas ja rõdult vaadates ka mingit viimsepäeva ei paistnud, sain aru, et tuleb end ikka tööle lohistada. Ülejäänud päev möödus rahulikumalt.
Teisipäeval käisin Lennart Meri dokumentaalfilme vaatamas. Suutsin seansid üle elanud välismaalastest sõpradele ikkagi selgeks teha, et presidendina oli Lennart väga hea.
Kolmapäeval oli Tbilisis vägev kontsert, kus esinesid Tõnis Mägi ja Smilers. Smilers rokkis profilt, mulle nad muidugi erilist muljet ei jätnud, sest teadupärast tegi Hen-Hendrik Saller oma parimad lood juba 30 aastat tagasi valmis (youtubest on näha, et koos Mihkel Rauaga esitavad nad neid lugusid tänaselgi päeval väga šefilt), aga Tõnis Mägi kuulates sain aru, miks Tallinnas on ühele trollipeatusele juba tema eluajal tema nimi pandud - mees oskab laulda. Soojendusbändiks oli gruusia meestekoor Didgori, need laulsid ka hästi, mõne marsruuttakso peatuse Tbilisis võib nende järgi küll nimetada.
Neljapäeval läksin hästi vara magama.
Reedel naasis üks sõber oma pisitütrega Tbilisisse, kellele olin paariks päevaks oma väga heas korras auto ringisõitmiseks andnud. Imearmsa kolmeaastase tüdruku poolt täisoksendatud kõrvaliste on mind pannud mõistma, et a) minu senine mittepaljunemispoliitika on olnud igati õigustatud; b) edaspidi peaksin rohkem jala käima.
Laupäevaõhtusele jalkamängule sõitsin ikkagi autoga, mis osutus kavalaks käiguks, sest sadama hakanud megapaduvihm toppis mu auto pilgeni täis, kõrvalistmelegi istus üks läbivettinud vend, kes seal pool tundi istununa istme nagu käsnaga poole puhtamaks tegi. Autosse mahub muuseas 10 reisijat ja lapsetool, nagu selgus. Hommikul selgus ka, et vihma poolt tekitatud mudalaviinides hukkus Tbilisis 5 inimest.
Mullu siin blogis figureerinud Colin Mccrash ei suutnud 5 kuuga mu autot ära parandada, lõpuks maksis ta tädi mulle Fordi keskuse kalkulatsiooni põhjal selle summa, mis parandamine maksma läheks. Kuna see on koguni kolmandik sellest hinnast, mis ma auto eest maksin, ei näe ma hetkel põhjust remondiga kiirustamiseks, viimistlen natuke äkilist pidurdamisoskust ja siis teen sellesse tiiba tagant sissesõitmise võimaldamise omale lisasissetulekuallikaks. Fordi keskuse kalkulatsioon oleks kohe  sündmuskohal käest võtta.
Ja head emadepäeva minu aasta emale, kes on selle tiitli auga välja teeninud juba 33 aastat järjest. Respekt. Aasta vanaema tiitli saamiseks pead Reijo või Ingridiga läbirääkimistesse asuma, auto regulaarne keemiline puhastus käib mul lihtsalt üle jõu.

Tuesday, May 8, 2012

Järgmine sissekanne tuleb pikem

Aprillis jäi blogisse kirjutamata, ma ei teagi miks. Juhtus väga palju asju, üks ägedam ja naljakam kui teine, veetsin sündmusterohkeid nädalavahetusi nii Tbilisis kui Bakurianis, käis oodatuid ja ootamatuid külalisi, aga mis neist enam. Aeg keskenduda maikuu tegemistele.

Mitte midagi põnevat ei ole veel juhtunud.

Karin, saa terveks.

Thursday, March 29, 2012

Konstantinoopol

Aviva tegi teel Dušanbesse peatuse Istanbulis, ja kuna samal ajal olid seal ka kergejõustiku maailmameistrivõistlused, otsustasin ühendada meeldiva (spordi) vältimatuga (nädalavahetus Avivaga). Eesti sportlaste võimsatele sooritustele kaasaelamist vürtsitasid elus esimest korda kergejõustikku näinud Aviva küsimused. Tõepoolest, miks ei saa kolm korda lati maha ajanud sportlane järgmisel kõrgusel uuesti proovida? Mis vahe on kaugus- ja kolmikhüppel?
Mulle suureks üllatuseks on Istanbul koht, kus mu blogi on väga tuntud ja armastatud, tänavad olid täis inimesi, kes kõik pöördusid minu poole "Hello, my friend!". Ma peangi oma blogi lugejaid ju oma sõpradeks. Sõbrad tahtsid oma sõpruse kinnituseks mulle alati ka midagi väga soodsalt maha müüa, peamiselt nahkpintsakuid, ilmad oli veel jahedavõitu ja ma olin sellise kergema jopega. Head sõpra tunned ikka hädas. Avivat ei tundnud keegi ära, tema arvates sellepärast, et ta näeb türklanna moodi välja ja minus näevad kõik rikast välismaalast, aga temas rääkis kadedus. Autor on autor ja kaasautor on ikkagi kõigest kaasautor.

Renessanss

Süsivesikud, väga maitsvad sellised.

Autorite torsod, mingi maja.

Wednesday, February 22, 2012

Vana võlg

Mullu lubasin Tartu maratoni tund kiiremini läbida kui aasta varem, täitsin ülesande lõpuks eelmisel nädalavahetusel ja rohkem kui poolteist tundi kiiremini. 2010: 7.29; 2012: 5.54.
Maratonile eelnenud laupäeva õhtul sai Tartus sportliku viha kasvatamiseks ära vaadatud Arsenali kaotus Sunderlandile karikasarjas. Hotellis vaatasime mahesuusataja Art Elmikuga ära ka Eesti laulu poolfinaali, mulle meeldis Rolf Seeniori nooruslik särts ja üldse ei meeldinud Lemsalu tütre soeng. Ardile meeldis Teele Viira, kuigi tema trumbid polnud mitte juuste, vaid kostüümiga kaetud. Sportlik viha kasvas edasi.
Öösel nägin unes, et olen koer filmist "Neli tankisti ja koer", aga oskasin rääkida. Hommikul ärkasin siiski mehena, kes pidi väga kehva ettevalmistuse pealt minema peagi maratoni läbima. Igasugune sportlik viha oli kadunud.
Otepääl venitasime oma piinlikult suurte stardinumbrite selgatõmbamisega viimase hetkeni, et võimalikult kaua suusatajate moodi välja näha. Kui stardigruppide vahelt võrgud ära võeti, jooksis minust suusad käes mööda nr 5005, et paremat positsiooni saada, virutasin talle tagant kepiga ja hõikasin midagi, aga vist ei tabanud hästi, raibe jooksis edasi. Sportlik viha tuli tagasi.
Alguses oli massis selline tavaline aeglane tammumine, mille oskas minu kõrval sõitnud rotikostüümis tüütu tegelane oma mulle suunatud jutuga veelgi piinarikkamaks muuta. Ta nagu oleks haistnud, et veel mõni tund tagasi olin ma rääkiv koer tanki ja nelja alluvaga. Talle ma kepiga ei äsanud, palusin viisakalt vaikida. Sportlikku viha see episood mitte kuidagi ei mõjutanud.
No ja siis ma suusatasin ligi kuus tundi. Aeg-ajalt äsasin teistele suusatajatele kepiga, kuna hirmuäratavalt suur osa suusatajaid ei oska laskumisel keppe korralikult hoida. Käed tuleb näo juures hoida, mitte põlvede peal risti, nii et kepiotsad teistele silma torkavad! Aga kui neile selja tagant kaikaga vastu keppe taguda ja noomida, siis ehmatavad asendi kohe korralikuks.
Ühes vaheajapunktis suruti mikrofon nina ette ja paluti kommentaari, mul ei olnud muud edastada kui et "Veerpalu on süüdi". Võib-olla polnud auditoorium selleks avalduseks just sobivaim, igatahes rohkem minuga vaheajapunktides juttu ei tehtud ja sain söömisele keskenduda.
Ühe uisusammu kasutaja püüdsin ka kinni ja ähvardasin tema kohta protesti esitada kui ta sohitegemist ei lõpeta. See oli puhtalt sportlikust vihast ajendatud aktsioon. Igatahes võistleja nr 5656 hoog rauges peale minu kodanikualgatust.
Pikalt suusatasime võistleja nr 5141 seltskonnas, kelle saapad iga sammuga rahustav-hüpnotiseerivalt kriuksusid, see oli selline muutumatu suurus ja tempo sobis ka hästi. Tema läheduses sõites ma ei tagunud teisi enam keppidega ka. Temaga võiks järgmine aasta ka trehvata.
Tasapisi nühkisime muudkui edasi, tempot ei tõstnud ega langetanud, mõnusas rütmis tiksusime lõpuni. Keskmine pulss tuli lõpuks 162. Nii kui suusad jalast sain, läks väga raskeks. Riiete vahetamine oli maratoni kõige raskem osa. Jalutuskäik autoni tundus ka kole pikk. Tuletas sportliku viha olemasolu organismis jälle meelde.

Thursday, January 5, 2012

Lubadused 2012

Lubasin postitada juba vana aasta sees, aga vahepeal käis Aviva külas ja tema visiidile eelnenud asitõendite hävitamine võttis uskumatult palju aega.
Lubadused 2011
1. Vahetada vannitoas pirn - ei
2. Läbida Tartu maraton tund aeg kiiremini kui mullu - üldse ei läbinud
3. Vahetada elutoas pirn - ei
4. Teha uus hinkaalirekord (seni 13 korraga) - jah, 18
5. Mitte ületada 100 kilo piiri - jah, 98 oli maksimum
6. Ajada maha see jõle kitsehabe, mida viimased nädalad kasvatanud olen - jah.

Kuuest kolm. Kui kellelgi kalkulaator käepärast, võib protsendi ka arvutada.
Vahetamist vajavad veel pirnid esikus ja köögis, aga kui 2011 meile midagi õpetas, siis seda, et on teatud sorti tegemisi, mida saab lükata järgmisesse ja ülejärgmisesse aastasse ilma et maailmarevolutsioon selle tõttu kannataks.
Nüüd on mul kaks valikut: kas lubada hästi palju asju, millest pooled täituvad, või lubada hästi vähe asju, mille täitumise tõenäosus on suurem. Valin viimase, sest eelmine aasta oli kogu selle lubadustekoorma all väga raske ja stressirohke. Ärkad hommikul üles, lähed vannituppa, ja kohe tuleb lubadus meelde. Põgened kööki, elutuppa, esikusse, kuskil paremaks ei lähe. Mõni ime siis et magamistoas neid asitõendeid nii palju on.

Lubadused 2012

1. Teha uus hinkaalirekord
2. Joosta iga Arsenali ja Eesti koondise värava auks 5 kilomeetrit.
3. Teha kõik minustolenev selleks, et google tõlge eesti keelest inglise keelde sama halvasti edasi tõlgiks.

Friday, December 23, 2011

Romuralli

Vaatasin öösel kell 1 Aston Villa - Arsenali mängu, seis oli murettekitavalt 1-1, korteriomanik helistas ja ütles, et mu tänavale pargitud autole on sisse sõidetud. Läksin õue, 3 noort rallisõpra askeldasid oma sodiks sõidetud mersu ja minu veidi paremas seisus auto ümber. Pikka juttu ei teinud, mäng oli ju pooleli, leppisime järgmiseks päevaks kohtumise kl 11 kokku, et minna mu kahjusid hindama.
Poole kaheteist paiku helistas see mees, kes paar sõna vene keelt ka rääkis, et jõuab tunni pärast. Kena. Kahe tunni pärast helistasin tagasi, vastu võttis ralliässa ema, kes lubas poja peatset saabumist. Kell 2 jõudsidki 3 rallimeest kohale ja hakkasime siis mehaaniku poole sõitma. Esimene peatus tuli teha esimeses bensujaamas. Hea küll. Poisid võtsid oma 2 liitrit benssu ja sõitsime lähimasse metroopeatusesse. Mõne aja pärast tuli maa alt välja neljas musketär, kes pandi rooli, kuna tal olevat ainsana juhiluba. Super. Kuidas ta juhiloa omanikuks sai, jäi mulle peale pooletunnist sõitu tema sabas selgusetuks. Vist kingiti sünnipäevaks, nagu siin tihti kombeks.

Külmetav Colin McCrash kaardilugejaga

See selleks. Seni ilmselt vaid romurallidel osalenud juhi kiuste jõudsime ikka kuidagi äärelinna ja peale mitme vale mehaaniku juurde keeramist leidsime lõpuks selle õige. Too vaatas auto üle, Gruusia rahvariideid ehk õhukesi nahktagisid kandnud ralliässad lõdisesid kõrval ja seletasid ka midagi asjatundlikult. Mõnda venekeelset sõna vallanud kaardilugeja teatas lõpuks, et nad tellivad nüüd jupid ära ja kui need saabuvad, siis teevad auto korda. Jupid saabuvad 3 kuu pärast. Auto oleks mõistlik kohe siia jätta. See mulle väga ei meeldinud, õnneks tuli talle ka nädalat tähistav venekeelne sõna meelde. 3 nädala pärast hoopis. Autot kasutan ka ikka edasi, ühe suunatule puudumisel lihtsalt väldin vasakpöördeid.
3 kuud on ikkagi realistlikum.

Mehaanik patsiendiga

Arsenal võitis 2-1 tol õhtul ei kellegi muu kui Yossi Bennayouni hilisest väravast. Hanukkah esimesel pühal. Arsenali järgmine mäng pidi toimuma samal ajal kui ma Avivaga esmaspäeval balletti vaatan, aga lükati ühistranspordi streigi tõttu 24 tundi edasi. Kas jalgpallijumalad tahavad mulle jälle midagi öelda?

Järgmine postitus veel selle aasta sees, põhjalikum ülevaade uusaastalubaduste täitmisest.

Friday, December 9, 2011

Tänukiri Risto R.-ile

Kaks (ebaõiglaselt ka kerges tüüakuses süüdistatud) noort kultuuriteadlast Risto N ja Kristo K tänavad siiralt, et olite meile teejuhiks, võõrustajaks ja mentoriks sel võrratul reisil läbi imedemaa, kus teid palistavad hinkaalid, mägiojast vuliseb Saperavi ja mille iga nurga peal on oma korterit välja üüriv taksojuht.
Võimaluste piires kummardades,
Tembu ja Vembu
PS! Väike valik suvalisi tähelepanekuid Gruusiast
• Kui võtta Gruusiasse minnes eesmärgiks 12 päevaga 5 kilo juurde võtta, siis on see eesmärk kergesti saavutatav. Sama kergesti on see tulemus saavutatav ka siis, kui seda eesmärgiks mitte võtta.
Vembu

• Blogisse (blokki? bloggi?) kirjutamise lubaduse ja kirjatüki valmimise vahele võib jääda teinekord kuni poolteist kuud. Selle fenomeni seletuseks võib kasutada mõnda ilusat valet: „Põhimõtteliselt lähipäevil kirjutame valmis“, „Kogemus oli nii võimas, et selle täielikuks haaramiseks ja paberile jäädvustamiseks on veel natuke aega vaja.“, „Eeee... ma nädalavahetusel ei viitsi.“
• Tallinna Loomaaed on oma asukate elu liiga mugavaks teinud. Amuuri tiigrid ja grislid elavad väga mõnusalt ära ka kolmekordse ristmiku all.
• Teaduslik meetod Tbilisi moodi: Mitmel ööl järjest peab oma võõrustaja koju 3-4 paiku sisse „hiilima“, et nendel kellaaegadel ärkamine muutuks tema jaoks kontrollimatuks Pavlovi refleksiks?
Tembu

• Zen filosoofia Tbilisi moodi: Kui su korteri uksest kukuvad öösel sisse kaks sõpra, ja sina oled ainuke, kes neid kuuleb, siis kas nad tegelikult kukkusid?
• Vake reegel: Öösel kell 2 majja sisenedes on maja alumise ukse lukk katki, kuna su ainus võti seda lahti ei keera. Päeval kell 2 avastad sa, et sellest öisest lukust 15 sentimeetri kõrgusel on teine lukuauk, milles see sama võti töötab suurepäraselt.
• Kaukasuse šotlaste aja- ja distantsitaju on mingi kurja geneetilise viperuse tõttu kärbunud. Nende hinnangul on igale poole 1-2 kilomeetrit ja umbes 15 mintsa. Selle genofondi hälbe avastad sa tõenäoliselt siis, kui oled tund aega ja 5 kiltsa ülesmäge vantsinud ja sihtkohta pole veel näha.
• Anonüümseks jääva Risto R-i ma-pole-kunagi-üheski-kloostris-käinud-ning-ei-kavatse-seda-teha-ka-edaspidi-poliitika on õigustatud. Gruusia pühakojad on lubatud asupaikadest 3 korda kaugemal ja mitu kraadi kõrgemal ning teid nendeni ääristavad valelikud sildid ning liiga pika keti (lugeda: ketti pole) otsa pandud erinevat verd, aga eranditult suured lambakoerad. Kloostrisse jõudes öeldakse sulle, et maagilise Püha Vedru („Holy Spring“) nägemisega läheb täna natuke kiireks, kuna see asub 800 meetrit allamäge ja see keeratakse 45 minuti pärast kinni (???). Sa tead paremini ja pöörad otsa ümber, sest sa oled lõpuks ometi õppinud eelmisest punktist „Kaukasuse šotlaste aja- ja distantsitaju“
• Hash on mingi rahvusvaheline punt inimesi, kes varjab oma kergekujulist alkoholismi ja seksuaalse alatooniga naljade tegemise vajadust osavalt iganädalase orienteerumisüritusega. Tulutult.
• Gruusia rahvussport on ultimate frisbee ja rahvuspidu on Oktoberfest. Ja kui ei olegi, siis on võimalik, et mõned heasoovlikud diplomaadid sulle sellise mulje siiski jätavad.
• Sõltumatud saksa päritolu Linda-nimelised ja hirvesilmsed eksperdid kinnitavad, et Oktoberfestil ei sobi traditsioonilise Gruusia bratwursti ja veelgi traditsioonilisema weissbieri kõrvale miski paremini kui kolmepealine kuid ühehäälne lüüriline serenaad "Linda Linda" Apelsini loomingust. Ja kui nad seda isegi otseselt ei kinnita, siis vähemalt peavad nad sellega leppima. Korduvalt.
• Arusaadav on blogiomaniku vaimustus "French ja Koulu" seiklustest, mille kangelane on - ülla-ülla - samuti kaaluprobleemide käes vaevlev noor(või siis mitte enam nii väga)mees. Väga liigutav. Kuigi mitte piisavalt. Soovitan samuti.
• Lause, mida võib toidulauas kuulda rootslanna suust, kelle ema on farmatseut OSA 1 „Cook it, boil it, peel it or leave it.“
• Lause, mida võib toidulauas kuulda rootslanna suust, kelle ema on farmatseut OSA 2 „I wish I had your microflora.“
• Kui sul on 10 mintsa rongi ärasõiduni, siis punnivinn on viimases poes, kust sa seda küsima lähed.

Vembu, Mati Kaal, Tembu

• Kui su öömajaomanik soovitab sul väga ilusat koske vaatama minna, siis võib juhtuda, et ta unustab sulle öelda, et tee koseni varises juba eelmisel sügisel kokku. Selle info saad sa siis, kui oled 3 tundi mööda jõesängi marssinud ja kohtad juhuslikult samasse kanti sattunud kastanikorjajaid. Sa natuke kirud, a mitte liiga palju, sest tegelt tuleb sulle meelde, et sa olid juba ära õppinud punkti „Kaukasuse šotlaste aja- ja distantsitaju“
• Hinkaalid ON geniaalsed. Chkmeruli ON võrratu.
• Selle asemel, et blogidest teiste tähelepanekuid lugeda, minge parem kohale ja tehke neid ise.

Friday, December 2, 2011

Another special Thanksgiving blog post

Your faithful Thanksgiving guest blogger is back! This year from the U.S. writing about Thanksgiving with my family in Washington, DC and Risto visiting on holiday. Like last year, food, food, food dominated – but this year was not pictorially documented; all I have is a picture of the last two pieces of pumpkin pie. Still yummy. As usual Risto was a huge help in the kitchen. Psyche. We ate turkey, potatoes, sweet potatoes, roasted vegetables, turkey soup, stuffing (which Risto just calls: just bread), cranberry sauce and apple pie. My family ended up talking heatedly about International Development and American politics all night – two of our favorite topics. Risto survived and also was able to escape the threatened ping-pong game in my family’s basement. Possibly the only sport that anyone in my family (vertically challenged, all of us!) has any chance of beating Risto at (no they don`t - the editor). Be scared Risto (don`t be - the editor). We’ll get you next time (this is ridiculous - the editor).

Other highlights from American Thanksgiving include Black Friday, Turkey Trot, American Football, and holiday beer. I’ll review in reverse order:

1) Beer, I’m including a picture of an assorted of American holiday beers + Guinness -- which is still the best. And I’m still patriotic for saying so. (picture was never sent to the editor - the editor)
2) Turkey Trot, no pictures – the woman who supposedly took our picture is either a liar or incompetent, or both! Anyway, here goes: Thanksgiving is the holiday when Americans (already, one of the fattest (& happiest?) nations on earth, make it a national pastime to gorge ourselves on food. Magazines articles, gyms, commercials on TV take a break from selling diet pills and workout clothing and instead tell us how to gorge on food in the proper way: regular breakfast; light lunch; drink plenty of water all day; walk around the block 20 minutes after the meal. In this vein it’s also a tradition to run 5km, 8km, or 10km in the morning in an organized race called – Turkey run, Turkey trot, Turkey just about anything, to raise money for the homeless and get a little exercise ourselves. We opted for the 5km. Here are our numbers. Risto won! Actually he just beat me and my brother(by 6 minutes - editor), but that’s still something. Highlight of the race is that many people do it in Turkey costumes. We all have something to prepare for next year.
3) Risto was obsessed with watching American Football all day on Thanksgiving and I think through the weekend. I’m not sure he had any idea what was going on in any of the games, but he still watched diligently. Further confirming his devotion to competitive sports and fully immersing himself in all of the American Thanksgiving traditions possible. The day before Thanksgiving we went to a hockey game with my aunt, her husband, and 14-year old twin boys. Also, I’m not sure how much Risto understood about the game (Risto, unlike person sitting on his left, understands hockey very well - the editor). Risto did enjoy the cheering (Risto was being sarcastic about silly American cheering, obviously he was misunderstood - the editor) and the win.
4) Black Friday (aka Buy Nothing Day) – the day after Thanksgiving is Black Friday, which is the biggest shopping day of the year in the U.S. when people start to do their Christmas shopping. It’s also called “Buy Nothing Day” – which I prefer. But Risto wants to experience everything, well just the good parts, of America, so we also went shopping. Hello Apple Store!

And so went our Thanksgiving holiday. After Thanksgiving, we went to Shenandoah National Park in Virginia. I’m posting some pictures of the trip below, for the Americana appeal! Also readers can note that while there are no pictures of the hike we went on, I beat him the whole way. It turns out that after my departure from Tbilisi, Risto has gotten a bit lazy and needs encouragement to stay in shape (it is the inner beauty that counts - the editor). Hard to believe, but true.

Risto in his very popular t-shirt in the South (note awesome hat in the background)


Our cabin in the woods


Escape from the cabin

Tuesday, November 15, 2011

Liitlassuhted


Mu sõbrad hinkaalid osutusid ümbermõõdu liitlasteks, tegid püksirihmale kambaka. Püksirihm peab omale edaspidi paremad liitlased valima, mina eirasin luureandmeid täielikult. Mul oli teada kaalunumber, visuaalsel vaatlusel tuvastatav rasedale sarnane figuur, tuntav hingeldamine ja higistamine mitte ainult treppidest üles kõndides, vaid ka lifti eemalt nähes. Kõigest sellest hoolimata jätkasin ma rihma kinnitamist samas augus. Ja ikkagi tuli rünnak ehk rihma rebenemine mulle üllatusena, hoobina selja tagant. Nagu Stalinile Hitleri rünnak, kuigi ka Stalinil olid kõik luureandmed olemas. Sõbra selline alatu manööver lööb lihtsalt jalust, või siis püksid jalast.
Ühtlasi olen emakeeleuuendajana andnud väljendile "püksirihma pingutama" hoopis uue tähenduse.
Kui juba Stalinist juttu oli, siis pean ühest hinkaalide liitlastest veel kirjutama, nimelt kanast nimega Chkmeruli, keda ma ka viimasel ajal kõvasti söönud olen. Chkmeruli on koore-küüslaugukastmes küpsetatud kana, mille legendi kohaselt mõtles välja Stalini kokk, aga õnneks alles peale Stalini surma. Ja see on nii maitsev, et kui kana teaks, et temast peagi selline hõrgutis valmib, paneks ta ise pea pakule ja ei sipleks peale kirvelööki.
Kui juba Hitlerist juttu oli, siis pean ka ühest tema mitte nii suurest sõbrannast veel kirjutama, nimelt Avivast, kellele ma sel nädalal külla lähen. Tänupühade koššer-kalkun liitub kindlasti ümbermõõdu, hinkaalide ja Chickmeruli alliansiga, õnneks on Ameerikas minusuguste mõõtmetega inimeste jaoks palju poode, kust uusi riideid soetada.
Kui juba Avivast juttu oli, siis pean mainima, et temanimelisel staadionil toimub tänane Iirimaa-Eesti kordusmäng. Kui Eesti oleks seal staadionil edasipääsu vormistanud, oleks ma võtnud seda kui ilmutust jalgpallijumalatelt ja teinud vastavad järeldused, aga reedene mäng mind just sõrmusekauplusesse või kus iganes neid rõngaid müüakse ei ajanud.

Väga hästi liigendatud tekst tuli seekord, eriti meeldivad mulle sujuvad üleminekud ühelt teemalt teisele, ajaloolised paralleelid ja poliitkorrektsus, rääkimata illustreerivast fotost, millel õnnestus tööhoos tabada veel üks hinkaalide liitlane: diivan.

Sunday, October 30, 2011

Intellektuaalse omandi vargus

Tegin jälle nädal aega konsuli tööd, tänane postitus tuleb ka konsulitest.
Juhtusin õhtustama seltskonnaga, kus olnud võhivõõrad inimesed palusid mul anda tervitused edasi saatkonna konsul Leemetile, kelle "tõeliselt ägedat" blogi nad suure huviga loevad. Kui võimalik, siis ehk teeksin neid isegi Leemetiga tuttavaks? Läbi suurte raskuste suutsin äärmiselt pettunud Leemeti fänne uskuma panna, et kõne all olnud blogi arvamusliider olen tegelikult mina. Kõigest mina.
Leemetil on kena naine, toredad lapsed, kuulekas koer, suvila ja Tbilisi Dünamo mängijate autogrammidega jalgpall. Kindlasti on tal veel asju, millest mul pole aimugi.
Minul on ainult see blogi. Või oli, ilmselt on ainult aja küsimus, mil ma oma salasõnaga siia enam sisse ei saa.

Lugemissoovitus: Indrek Hargla "French ja Koulu", rääkimata apteeker Melchiori saagast. Kolleeg Hargla ei vastanud mitte kordagi ühelegi mu tervitusele ministeeriumi koridorides mitme aasta jooksul, ja see pole ka mingi ime, neid keerulisi mõrvamüsteeriume välja mõeldes ei saagi tühja-tähja peale energiat raisata. Aga ikkagi, mitte kordagi.
Noh, vähemalt ei ihu ta selle blogi peale hammast, erinevalt ühest teisest konsulist, kes mind iga päev teretab ja kellel on see äge pall. Ja kellega tuleb homme sotid sirgeks rääkida, et saaksin siin vähemalt külalisautorina jätkata.
Seniks järgmise korrani, kallid tuttavad, tundmatud ja eksiteele aetud lugejad, või siis mitte.

Wednesday, October 12, 2011

Vembu ja Tembu

2 aastat tagasi, peale eelmise valikgrupi viimast mängu Belgiaga, mille me 2-0 võitsime, ütles sõber Piibemann hiljem koju sõites, et tema arvates võib hea loosiõnne korral Eesti koondis järgmise tsükli teisena lõpetada küll, et oleme nii palju arenenud. Mina pidasin seda nii utoopiliseks jutuks, et ei raisanud isegi selle mõtte naeruvääristamiseks hingeõhku, olin lihtsalt vait. Aga meelde see jutt mulle jäi, see toimus kuskil Järvevana teelt tulles üle Tartu maantee ristmiku Ülemiste keskuse kõrvalt Kuusalu poole sõites. Ja kui nüüd Piibemann peaks arvama, et me ka finaalturniirile jõuame, siis ma ei hakka vastu vaidlema, ilmselgelt jagab ta seda koondise asja minust paremini, sest isegi loosiõnne meil siin grupis tegelikult ei olnud.
Veel tahan ma kõigile keskmist sorti spordisõpradele öelda, et kui te lugesite viimastele mängudele eelnenud uudiseid, vaatasite tabeliseisu, liitsite-lahutasite, ootasite ärevusega mängu algust, elasite üle raskeid hetki, ja lugesite hiljem mängijate-treenerite-vastaste intervjuusid, siis teadke, et mina elan kõik need faasid ja emotsioonid läbi nädalas keskmiselt korra, iga Arsenali mängu eel-ajal-järel. Reeglina ei lõppe Arsenali mängud hästi, eriti viimasel 7 aastal. Siit ka mu emotsionaalne raugastumine, ülim küünilisus ja pärilik kiilaspäisus.
Mul on külas kaks klouni kodumaalt, nimedega Risto ja Kristo. Oh seda emotsioonide vikerkaart, kui neid siin esitlen, eestlastest jääb mulje kui erilise pimedusega löödud rahvast, kuhu kirjasõna pole veel jõudnud ja Kristogi on omale nime ette k-tähe juurde valetanud. David juba võrdles meid kõmridega ja on nüüdseks veendunud, et me abiellume ainult oma õdedega.
Uus kooliaasta on alanud, kolme mulluse vahetustudengi, kelle nimed olid Davidi sõnade kinnituseks kõigil Madised, on saabunud erinimelised ja kaunid neiud, kes siin Eesti maine päästmiseks kõvasti pingutama peavad. Edu neile, ülesanne pole kergete killast.
Kalevi kammerkoor käis Tbilisis esinemas, lubasin tervitused vanematele edasi anda Maililt või Mailiselt, eks te ise valige.

Saturday, October 1, 2011

Septembris ei loo

Avaldasin kiiduväärt ettevõtmisele "Septembris ei joo" omapoolset toetust ja ei bloginud septembris ridagi, sest olen kuulnud, et minu sissekannetel on osadele lugejatele samasugune mõju nagu alkoholil: tõstab lühiajaliselt tuju (minu armetust elust lugemine paneb enda probleeme unustama). Sestap oligi septembris rahuolematust blogi mitteuuendamisega tavapärasemast rohkem - kained lugejad olid mornid, lisaks olen hetkel Eestis ja paljud lugejad saavad mulle näost-näkku oma pahameelest teada anda. Blogi statistika kohaselt on just Eestis mul lugejaid kõige rohkem (pantvangikriisi ajal loeti mu blogi ka Liibanonist hoolega, aga peale vabanemist on huvi sealtpoolt raugenud. Järjekordne näide, kuidas Eesti riik ei toeta uue meedia autorite rahvusvahelist läbimurret, seda enam, et olematu ande ja sellest tuleneva auditooriumi puudumise tõttu vajaksin ma sellist toetust hädasti), nii et neid etteheitjaid ikka jagus.
Vanemad kasutasid juhust ja sihtisid oma seekordse Gruusias käigu just minu Eestis oleku ajale (või vastupidi), kodus on hea rahulik olla, vili salves ja kartul keldris, muru ka niitma ei pea, ainult koera vaja toita ja vanaemale toitu osta (selgub, et ta toitub 87. aastat järjest jätkuvalt kolesteroolist, tehes oma surematusega lolliks kõik toitumisteadlased) ning end talle kuuldavaks karjuda.
Lugemishoiatus: Aili Paju, "Minu Ülikool" (tegemist ei ole Petrone Prindi sarjaga. Petroned peavad läbirääkimisi ühe samuti kolesteroolist toituva munitsipaalpoliitikuga raamatu "Minu Lasnamägi" asjus). Aili Paju peab olema Reet Linna kadunud kaksikõde, muud selgitust ei ole. Kui need kaks kirjutusmasina taha istuks ja jõud ühendaks, ei jääks enam ühtegi eestlast, kes nende poolt üllitatud hiidteose "Halvad, pahad ja inetud vs meie" esimese köite südamevärinata lahti võiks lüüa.
Aitab küll, paljusõnalisus näitab arengu peatumist, nagu Helju Vals ütles.

Thursday, August 25, 2011

Eesti puuk

Sain puhkuse ajal puugi (kelle asukohavalikust minu kehal võib järeldada, et tegemist oli erakordselt vallatu emaspuugiga (või siis tõeliselt jultunud moraalitu isaspuugiga)), kes oli haigestunud borrellioosi. Haige puugi hukkasin peale lühikest, ent piinarikast lahkuminekut (väga tiirane puuk oli, võib-olla on see borrelioosi sümptom), ise valisin peale pikka poolt- ja vastuargumentide kaalumist alternatiivse ravimeetodi ja võtan endiselt antibiootikume. Antibiootikumid, muuseas, kirjutas peale lahkumineku lahingvälja takseerimist ja katsumist isasarst, kahjuks.
Õnneks oli vene rahvusest arst, sest eestlased, nagu teada Veerpalu dopingujuhtumist, vereproove ei usu. Ma kujutan ette, kuidas eesti doktor oleks peale vereanalüüsi vastuse teadasaamist kõigepealt vaikinud mitu nädalat, siis võtnud b-proovi, mulle kogu aeg kinnitanud "puuk ei ole süüdi", siis kutsunud kokku mingi kamba teisi arste, kes oleks samuti seadnud analüüsi võtmise ja säilitamise meetodid kahtluse alla: "borrellioosi esineb Eestis ainul mõnisada juhtumit aastas, ei saa kindlalt väita, et te selle just puugilt saite. Pealegi võeti analüüs peale pooletunnist autosõitu, mis teadupärast hävitab kõik valgelibled, ja ruumis, kus põles säästupirn, mis teadupärast paneb punalibled käituma kui päris Lible.". Facebooki ilmuks 67 000 liikmega kommuun "Usun puuki", mille liikmed ei lahku sealt ka peale minu surma ja puugi puhtsüdamlikku ülestunnistust, vastupidi, nad tulevad tänavatele puugi toetuseks energiaringe moodustama. Fred Jüssi ja Mati Kaal oleks ennetavalt uurinud loo kinnimätsimise võimalikkust juhul, kui puuk teatab oma pensionile jäämisest. Puugi treener: "meid vihatakse, sest oleme liiga palju saavutanud". Jne..

Tõesti vedas selle arstiga seekord.
Haigus ei ole mu hinkaaliisule õnneks pärssivalt mõjunud, esimesel söögikorral peale naasmist panin kohe 10 tükki nahka.
Muidu taaskohanen poissmehepõlve murede ja rõõmudega, näituseks teen endale jälle ise hommiku- ja õhtusööki (mure), olen loobunud enda pesemisest ja katsetan looduslikku isepuhastumist (teiste mure), ei pea suhtlema Aviva sõbrannadega (rõõm).

Thursday, July 7, 2011

Blogi sünnipäev

Paar päeva tagasi sai blogi aastaseks. Palju õnne talle.
Olen sukeldunud konsulaarküsimuste aeganõudvasse maailma, ja pean tunnistama, et minu ammu kõikumalöönud usk inimeste aususesse ja headusesse on paari nädalaga saanud hävitava hoobi.
Suvine rotatsioon on täies hoos, üksteise järel lahkuvad Tbilisist paljud kolleegid ja sõbrad, nii et sügisel on jälle palju uusi nägusid oodata, kellega kohmakat small-talki purssida.
Ega enne sügist siia midagi asjalikku kirjutada pole ka, igasugune lootus, et Arsenal mõne suurekaliibrilise staari ostab, on ammu kadunud. Seniks lugege mõtteid Gruusiast siit: http://vabatahtlikult-gruusias.blogspot.com/
Aviva tuleb mulle nädalaks Eestisse külla, kunagi õpetasin ta eesti keeles teretama, sellest on üksjagu aega möödas, nii et nüüd ütleb ta "tere" asemel naeratades kõige stiilipuhtama "t...ra", mida siinpool Musta merd üldse kuulda võib. See reibas tervitus teeb mul tuju alati heaks, nii et ma ei ole vaevunud seda parandama. Ärge siis pahandage.

Tuesday, May 24, 2011

Hinkaalirekord

Vahepeal on mu korteris elanud erinevad külalised Armeeniast, Azerbaidžaanist ja Eestist, nii et olen sisuliselt Aviva juures laagerdanud ning täpitähtedega arvutile pole vabal ajal ligi pääsenud.
Purustasin oma hinkaalirekordi ürituse raames, mis kandis nime Tuhande hinkaali öö, minu meelehärmiks sõi üks John samal õhtul 35 hinkaali. Minu saldoks jäi kõigest 18. Olen ettevalmistusperioodil kuskil vea teinud, hooaja lõpus pean maha istuma ja plaanid üle vaatama.
Aviva pakib asju, et Tadžikistani kolida, olen sellest tegevusest äärmiselt kurnatud. Pakkimine tähendab tema arvates seda, et viimne kui pakitav king või hilp tuleb jalga-selga panna ja siis minu arvamust selle kohta küsida. See ei kõla väga kurnavana, ent minu suureks üllatuseks polegi naistel vaid 2 paari kingi nagu minul.
Üks tore asi siin Gruusias: õhtust grillimist ei sega mingid sääskede ja parmude hordid nagu Eestis. Meil on tõepoolest Gruusialt palju õppida.